Tervitused Ameerikast kõikidele Taifuuni lugejatele.

Olen PÜG´i 51. lennu lõpetanu ja veedan hetkel oma aega Colorados. Mõtlesin, et jagan teiega oma tähelepanekuid maailmas ringi rännates. Eelkõige soovitan ise minna uudistama seda, mis mujal maailmas toimub, sest lai silmaring on seda väärt. Ärge unustage ainult Eestisse tagasi tulla!

Minu arutlusse langeb suhtluskäitumine Eesti, Inglismaa ja USA väikelinnades, sest seda erinevust märkad välismaale maandudes vast kõige kiiremini. Arenenud riikides on elementaarne viisakus üldjuhul sarnane, kuid igapäevaelus olen kogenud siiski erinevusi. Olen elanud mõned kuud nii USAs kui ka Inglismaal ja pean tõdema, et eestlased on nende kõrval mornimad ja kinnisemad. Võrdlen oma armast kodulinna Pärnut, USA top 25 kuuluv hea eluga Boulderit ning Inglismaal Oxfordi lähedal olevaid asulaid. Suurlinnad, olgu nendeks Los Angeles või London, jätan võrdlusest välja, sest seal on elukorraldus inimestel erinev ja oleks ebaõiglane võrrelda neid kohti Pärnuga.

Mäletan, et kui alustasin 3. klassis inglise keele õpinguid, siis kõik dialoogid raamatus algasid nii:

Peter: „Hi! How are you?“

Paula: „Hi! I am fine. How are you?“

Peter: „I am fine too.“

Hästi on meeles, kuidas siis mõtlesin, et need õpikus olevad dialoogid on üks suur jamps ja vaevalt küll see päriselt nii toimub. Aga võta näpust, nii Inglismaal kui ka USAs uuritakse minu käekäiku ühel päeval rohkem kui Eestis terve aasta jooksul. Esimestel päevadel, kui asusin resideerima välismaale, olin suhteliselt väsinud naeratamisest võõrastele ja kogu naabruskonna inimestega ühte ja sama kahekõne pidades. Pärnus kõndides saab oma mõtetes olla ja möödujad ei kipu otsa vaatama, naeratama ja tervitama. Sellegipoolest on jäänud mulje, et üldiselt neid võõraid väga ei huvita, kuidas sul läheb, vaid see on põlvest põlve kinnitunud käitmumisnorm, kuidas üksteist tähele panna. Pärnus inimesed märkavad, mis sul seljas on, kuid tavaliselt ei näe inimest terviklikult. Eestlasena oli mul algul päris keeruline selle viisakusega sammu pidada, nüüd juba lipsab see iseenesest huultelt.

Ega eestlane pole üldse eriline tunnete välja näitaja, vaid rohkem nohistaja, kelle jaoks on juba piisav viisakus tingiva kõneviisi kasutamine. Tihe palumine ja vabandamine on Eesti inimesele võõram kui näiteks nendes teises kahes riigis. Alustades Inglismaal oma au pairi karjääri, tuli mulle esimesel nädalal vahendavalt agentuurilt kiri, kus seisis: „Please and Thank-you and Sorry will be your best friends during your stay in England!“ Ja nii oligi, need sõnad kõlasid tihedamini kui mõnel tibil lõpetab lauset „vä“.

Selle sorrytamise taga on muidugi hirm, et kui mõne tühise vea pärast „Sorry“ ei ütle, siis võib see viia kohtusse. Kindlasti enamus on kuulnud mõnda jaburat USA kohtuintsidenti. Õnneks pole asi nii hulluks läinud nagu minu Boulderi koolis kursusekaaslane, kes on pärit Hiinast, rääkis, et kui näiteks Hiinas vana inimene pikali kukub, siis teda ei aidata kohe, sest kardetakse, et memm või taat pärast kohtus väidab, et abistaja hoopis lükkas ta pikali. Appi minnakse siis, kui vanake on öelnud, et kukkumise põhjus ei olnud kellegi süü. Õudne, kas pole! Isegi headusega võib pilli lõhki ajada.

Teada on, et inimene ei sünni viisakaks, vaid kasvab selleks. Olen ise märganud, et kliima mängib suurt rolli inimeste käitumishoiakutes. Seal, kus on palju soojust ja päikesepaistet, on seda ka elanikes. Mulle tundub ka, et seal, kus päikesekuumust on rohkem kui Pärnu rannas, ollakse rahaga palju kergekäelisem ja miinustes krediitkaart ei paista muserdama. Seega lohutuseks võib mõelda, et võib-olla „tänu“ pilvedele olemegi oma majandust suutnud hoida eeskujulikumalt kui mõni teine riik.

Aga olgu kuidas on. Soovitan minna vaatama, mis toimub kaugemal ja koguda elutarkust ja -kogemust, mida koolist alati ei pruugi saada. Kuigi algul võib tunduda, et piiri taga laiuvad pudrumäed ja piimajõed, siis mina seda enam ei arva. Ma armastan oma kodumaad ka siis, kui inimesed mu kõrval ei ole nii rõõmsad ja avatud kui mujal. Ma tahan alati Eestisse tagasi tulla sellepärast, et seda õiget kodusoojust ei leia mitte kusagil mujal maailmas. Kõrge palk, suur kaubavalik ja „mustad reeded“ võivad tarbijahimulisele hetkeks rahuldust pakkuda, kuid lõpuks tunned ikkagi puudust sellest kõige lihtsamast.